Peale EMV pikka(eelmine postitus) algas puhkus ja kergem periood. Kuna vorm oli endiselt hea, siis tegin kaasa paar jooksuvõislust. Jooksin uue rekordi HP-Sport Team sünnipäevajooksul – 5,8km aeg: 20:20(3:30min/km) ja tegin nalja Munamäe-Võru maastikujooksul, kus juhtisin liidrite gruppi nii kaua kuni tehti pilti(2km) ja siis hakkasin jalutama ning jooksin tagaajajate grupiga finishisse. Tasuks 10. koht.

Munamäe-Võru maastikujooksu liider

Puhkeperioodi lõpus kutsus Helsingin Suunnistajat mind Soome 15-vahetusega teatevõistlusele Halikko Viestit HS-i esindusvõistkonda jooksma. Kuna Eesti-Soome piir oli tavareisijatele suletud, siis sai natuke skeemitatud, aga kohale ma sain. Kahjuks võistlus ise läks pigem fun-i kategooriasse, sest meie tiimi esimese vahetuse jooksjal ei olnud emitil punkti märget(kuigi ta käis õiges punktis). Kurb, sest kui vaadata tiime 3.vahetusest alates(2.vahetuse jooksjad said 15min trahvi, et me ei segaks tipptiime), siis HS oleks tulnud teiseks. Vähemalt sai hea trenni.

Halikko Viestil pidid kõik kandma maske. Plusspunktid, kes mõistatab välja kellele ma pöial-üles näitan


Kohe päev pärast Halikkot suundusin Eestisse tagasi ja Moostesse Kopra sügisrogainile. Jooksin hea sõbra jooksja Rainer Kravetsiga, kellega omal ajal sai Alma Linnasprindi auhinnalaudu tühjendatud. Plaan oli võtta kõik punktid ja tuua võit koju ja olime ka selle graafikus, aga kõik sai lõpu peale 1h5min võistlemist(kontrollaeg oli 4h). Antud ajahetkel väänas Rainer omal jala väga kehvasti välja, nii et jätkamine polnud võimalik ning tulime finišisse ära. Kunagi teeme veel comebacki! Kartke! 😀

Leia pildilt rõõmus nägu. #Moosterogain 😀
Vesilinnuke ja Ruiner tulevad veel tagasi

Mooste rogainiga said võistlused selleks sügiseks läbi ning november algas juba uue hooaja ettevalmistusega. Kõrgenenud koroonananäitudest hoolimata toimus Rakveres igasügisene EOL aasta parimate autasustamine ning samal ajal ka põhikoondise ja noortekoondise treeningkogunemine. Laager oli hea ja kvaliteetne, jõdsime nii rappa laukarallit tegema, staadionile teste tegema, Kadrinasse Knock-Out sprinti jooksma kui ka Viitnasse pikale otsale. Tore oli üle pika aja teisi näha ning nautida koos treenimist.

Laukaralli
Knock-Out poolfinaal, mille võitsin 2020. aasta parima meesorienteeruja Kristo Heinmanni ees
Viitna pikk ots. Lisaks kõigele muule on reljeefikaardilt kaotatud ka sinine värv ja sellega ka järved. Etapp 10 oli täis üllatusi 😀
M14, M16, M18, M20 vanuseklasside edetabelite võitjad 2020. Minule on edetabeli võit M20 klassis juba järjekorras 10-s. Alates aastast 2010 on mul oma vanuseklassi edetabel jäänud võitmata ainult 2015. aastal, kui jäin teiseks Karel-Sander Kljuzini järel.

Lisaks järgmine aasta põhiklassis jooksmisele esindan ma ka järgmisest hooajast Eesti võistlustel SRD SK klubi asemel OK Ilvest. SRD SK eest võisteldes võitsin ma noorteklassides üle 50 EMV medali, millest 33kuldset. Aitäh selle aja eest!

Toon siinkohal ära oma noorteklasside märgiliseimad tulemused, mis on mu sportlasteed kõige tugevamalt kujundanud.

  • Esimene võistlus – Kohila sprint 2008. Esimene võistlus ning jätsin punkti vahele ja ei saanud tulemust. Väga kurb ja sügav pettumus. Märkimist väärib ka fakt, et võistlesin M18 klassis.
  • Esimene võit – Koprakarikas 2008. Ainuke võistlus Eestis, kus olen nöörirada jooksnud. Võitsin kõik päevad ning sain ülekaaluka võidu.
  • Esimene rahvusvaheline läbimurre – Soome suurima mitmepäevavõistluse Fin-5 teine(!) koht H9RR klassis. Nägin, et kui teha häid jookse, siis on võimalik ka Soomes tulemust teha
  • Esimene EMV medal – Pronks 2010. aasta suusaorienteerumise märketeatelt. Olin ise 10 ja võistlesin kuni 16-aastastega.
  • Esimene EMV kuld – Kuld 2011. aasta suusaorienteerumise lühirajalt. Võistlesin kuni 14-aastastega ehk kuni 3a vanematega.
  • Esimene rahvusvaheline võit – Balti MV võit 2014a tavarajal. Peale 2013. aasta Balti MV-d võtsin eesmärgiks järgmine aasta võidu koju tuua ja seda ma ka tegin. Hilisemalt olen suutnud võidu võtta ka 2018. aastal.
  • Parim võistkondlik tulemus – Euroopa MV pronksmedal 2015. aastal Rumeenias koos Andres Rõõmu ja Karel-Sander Kljuzin-iga. Tegime midagi, mida ei ole suutnud korrata ükski Eesti tiim viimase 10a jooksul.
  • 1 sekund – Nii lähedal olin ma 2017. aastal pronksmedalile suusaorienteerumise Euroopa MV-l sprindis. Samal aastal läksime koos Sander Pritsiku ja Ragnar Roobaga ka teates medalit püüdma, kuid mitme halva asja kokkulangemisel(Sandril purunes kaardialus) jäime lõpuks ikkagi neljandaks.
  • 4 sekundit – Nii lähedal olin ma 10-le kohale Euroopa karikavõistlustel 2017. aasta tavarajal. Kuna eelmised võistluspäevad olid koondisel pigem kehvasti läinud, siis tegid treenerid diili, et kui keegi jookseb järgmise päeva tavarajal TOP10-sse, siis tehakse kõigile terve reis välja. Tasuta reis jäi 4seki kaugusele.
  • Esimene suurem võit põhiklassis – Suunto Games 2020. Tegu oli ka maailmaedetabelivõistlusega. Võitsin esimese päeva ja jäin teisel päeval 4sekiga teiseks. Kokkuvõttes tuli võit ära ning uks eliiti oli avatud.

Lisaks tahan tänada kõiki, kes on mind sellel teekonnal aidanud, toetanud ja kaasa elanud. Suured tänud!!
Nimeliselt tänan siinkohal lisaks SRD-le ära veel:

  • Mu vanemad Kristina ja Andres Vesilind, kes viisid mind juba kaheaastaselt kaardiga metsa. Kes õpetasid mulle selgeks orienteerumise põhitõed ja kes võtsid selle aja ja sõidutasid(ja vahel sõidutavad ka praegu) mind aastaid peaaegu iga nädalavahetus teise Eesti otsa või kaugemale võistlema. Aitäh!
  • Tahaks siinkohal tänada ka kõiki mu varasemaid(ja praegust) treenereid: Els-Brett Heinsoo ja Riho Roosipõld CFC Suusakoolist, kelle käe all treenides sain sisse treenimise harjumuse, hea aeroobse põhja ning õppisin selgeks suusatamise, Raivo Rõõm, kes õpetas mulle treeningute analüüsimist ning sportlase eluviisi, ja tahaks tänada ka oma praegust treenerit Kenny Kivikast, kes on minust teinud kiirema jooksja ja kes lisaks treeneriametile on mulle oma tulemustega ka suureks eeskujuks.
  • Soome orienteerumisklubi Helsingin Suunnistajat, tänu kellele olen saanud juba aastast 2014 ennast võrrelda ka Soome paremikuga.
  • Eesti Noortekoondis ja kõik selle liikmed, kes hoidsid alati üksteisel meele rõõmsana ning motiveerisid endast alati parimat andma.
  • MatkaSport ja Icebug, kes toetavad Eesti Noortekoondist ja Põhikoondist. Olen Icebugi jalanõudega jooksnud juba viimased 5 aastat ning väga rahul.

Aitäh veelkord kõigile ning püüan pakkuda häid tulemusi ja sportlikke emotsioone ka edaspidi! Stay tuned!

Categories: Määratlemata

0 Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga