Eesti meistrivõistlused pikal rajal on alati olnud eriline võistlus. Esiteks on see ainus ühisstardiga võistlus ja teiseks on see ikka väga pikk. Ilma pikalt eellool peatamata oli minu eesmärgiks võit. Olen ma ju võitnud siiani kõik EMV individuaaldistantsid, ja veel meeletute ülekaaludega(15min tavarada, 5min lühirada, 30s sprint). Lisaks oli tegu mu viimase võistlusega juunioride(M20) vanuseklassis. Järgmine aasta pistan rinda juba täismeestega.

Eellugu

Peale Suunto Gamesi korjasin omale kuskilt külge väikse külmetuse. Sain küll üsna ruttu terveks tagasi, aga tunne kehas oli väsinud ning seega kõik EMV-le eelnevad trennid olid pigem taastavad. Uskusin, et ma olen endiselt teistest tugevam ja suudan võistluse oma kasuks pöörata ka raja teise poolega. Seega tekkis mõte joosta raja esimene pool peakaameraga, siis see joogipunkti jätta ja lõpus teha oma ära. Mõeldud tehtud. Sain Sandrilt kaamera ja plaan oli paigas.

Võistlus

Pikalt ei hakka võistlusest heietama. Saate allolevast videost ise vaadata. Lühidalt kokkuvõtteks. Jooksime(sörkisime) ilusti pool rada grupiga. Tegime nalja jne. Siis panin tempo peale ja lootsin eest ära joosta. Millega ma ei olnud arvestanud oli, et ma olin just haige olnud ning organism oli veidi väsinud. Grupp püsis endiselt koos. Vahepeal sain trikitades Kustust ja Raikost lahti, aga kõik teised(Hando, Rasmus, Sander) püsisid ilusti minuga koos. Kuna lõpus oli ka liblikas, siis plaanisin lahenduse seal ära teha. Ja kuna Handol oli esimene liblika haru minuga sama, siis lootsin et teine on erinev. Aga tutkit. Rajameistrid olid olnud laisad ja need kellega jooksid esimese liblika koos, nendega jooksid ka teise liblika koos. Ei olnud just kõige optimaalsem stsenaarium. Kuna Handoga oli nüüd kõik ülejäänud rada sama, siis mõtlesin väga hoolikalt kus ma oma käigu teen. Mul oli alles energiat, et u 1,5km kiiresti joosta ja proovida eest ära saada. Ühest oksahunnikust läbi minnes panin tempo peale. Hando jäi okstesse kinni ning saingi vahe sisse. Kütsin tempot juurde ning vahe hakkas kärisema. Peale liblikat kasvas vahe isegi kohati 1minuti juurde. Kuid siis(kuna ma olin väga punases omadega) muutusin ma hooletuks. Kaldusin liblikajärgsest punktist mööda ja tegin 45seki lisakaare. Olin küll endiselt Handost ees, aga nüüd ta juba nägi mind ja mul endal oli turbovarud juba otsakorral. Hando sai mind üsna kiirelt kätte ja liikusime paarisrakendis eelviimase punktini. Mina juhtisin ja üritasin veel tempot teha, et ära saada, aga jooksin juba täitsa aurude peal ning ei suutnud Handoga vahet sisse joosta. Viimasesse punkti minekul Hando panigi käigu sisse ja läks eest ära. Mul ei olnud enam midagi alles, et talle vastu panna. Võit libises lihtsalt käest. Kaput. Tasuks hõbe.
Ps!: Vaadake allolevat videot ka

1. Hando Allmann 2. Kaarel Vesilind 3. Rasmus Kruusa

Lõppsõna

Kui tagasi vaadata, siis kõige lollikindlam stsenaarium oleks olnud kohe alguses esimesse punkti võtta oma teevalik ja teistelt eest ära joosta. Tõenäoliselt oleks aeglaselt teistelt eest ära libisenud ning võistlus oleks lahendatud. Kuid samas mine tea. Võib-olla oleks Hando mind siiski kätte saanud. Hando oli must tõesti tol päeval füüsiliselt tugevam. Kahju, et nii läks, kuid nagu ütles Eliud Kipchoge peale oma ebaõnnestunud Londoni Maratoni: “this is how sport is, we should accept defeat and focus for the winning next time.” Seega heads up ja nüüd pilgud järgmise hooaja poole – põhiklassis.

Categories: Määratlemata

0 Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga